Natuke kurb ju on, et suvi hakkab otsa saama. Homseks lubatakse juba 20c sooja. Ma pakkisin suveriided juba paar nädalat tagasi sisse ja pesin talveriided ära. Aga ilmataat otsustas suve veits pikendada, kuigi ma ei kurda absoluutselt mitte!!! Saab mägedes ja metsas käia, küttearve on olematu ja ei mingit vastikut köha-nohu.
Negatiivne pool on see, et öppida ei viitsi. Noh, ei huvita eriti kodus passida. Pealegi on see aasta meil nii kohutavalt igavad ained. Köik vaid kuivad seadused ja normid-reeglid. See tähendab seda, et silm vajub kohe looja kui pool lehekülge loetud saad. Täna oligi esimene eksam ja paistab, et köigil tulid välja erinevad tulemused. See ei saa hea olla!
Teine eksam on järgmine nädal. Saab olema väga kirves. Aga kui ma köik selgeks tuubin siis saab minust incotermiekspert. :) Peaks vist mingi öpinguöhtu korraldama, äkki saab asja selgemaks.
Täna Halloweenil ei tee eriti midagi. Vähemalt plaanis pole midagi. Aga kui linnapeal kolades midagi ette jääb miks mitte.
Ahjaa!!! Käisime mingi Tallinna Muusikakooli koori vaatamas! :) Jumala lahe oli. Pedrole meeldis ka. Önneks! Öpetasime talle Piretiga "Kodulaulu" algust.
"Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodu koht" Kodu koht asemel ütleb ta kodu konn!! Ha haa!!

Need maailma parimad hetked....

Ei saa mitte vaiki olla! Löpuks ometi ónnestus mul osa vótta ehtsast ramadani hommikusöögist! Hommikusöök algas óhtul kell 19.15. Sóbrants oli valmistanud hunniku toitu. Näiteks avokaado-banaani piimakokteili, ehtsa hariri supi, küpsetisi ja datleid, nuudleid ja keedumune köömnetega. Kóik oli vürtsine ja maitsev. Lahe oli ka see, et esimest korda mu elus sóin ma kogu seltskonnaga ühest kausist. Ehk need nuudlid olid keset lauda suure kausi sees ja sealt igaüks vóttis (parema käega) teise pihku ja siis pugis neid. Pärast soolaseid toite toodi kohvi ja otse Marokost saadetud küpsetisi. Need olid jumalikud! Mandlid, pähklid, mesi, kaneel, jne. Kui mu sóbrantsi ema viisa saab ja siia lópuks tuleb, siis veedan kóik oma vabad hetked tema pool toidutegemist óppides. Juba panin oma nime kirja. :)
Teine óhtu nael oli üks pisike ühekuune póngerjas. Maailma ilusaim plika. Tehtud puhtast maasikavahust, ei millestki muust. Kuna ta on veel nii väike, ei saanud temaga vága palju suhelda. Ta sói ja magas, sói ja magas. Aga kui ta üleval oli siis ta ainult naeratas. See on jube huvitav, sest ma nägin teda esimest korda kui ta oli vaid paar tundi vana ja juba siis ta naeratas! Kogu óhtu käis vaid "ja millal teie??" jutt. Millal, millal millal................??? No kes seda teab. Mina küll mitte. :)

Ma tean, et suvi on läbi saanud ja rannailmad otsas. Tahaks ainult natukene veel end päikese käes praadida ja soolast merevett neelata. Aga pole midagi teha, suvele sai punkt pandud paar nädalat tagasi. Arvake ära miks mulle meeldivad prantsuse rannad!