Kolmapäev algas nagu tavaliselt.
Äratus kell 7, voodist välja kell 7:08, kööki.
Külmutusest kaks leivaviilu, veekannu vett ja teekannu teed.
Duss, hambad, juuksed, riidesse.
Weetabixid rosinatega ja kuum tee. Vöileib singiviiluga ja pirn pesta vaja.
Asjad kotti ja autosse.
Kool. Eksami materjali lugemine kümnendat korda. Viies tund.
Algab eksam. Algab öudusunenägu.
Mis küsimused need on??? Mida??? Appi??? Hmmm, rahu ainult rahu!
Köigepelt kirjutame vastuselehele nime ja kuupäeva. Siis vastuste numbrid.
Siis teeme numbritele punased ringid ümber.
Vördle, järjesta, kirjelda. Köige tähtsam söna on meelest kui pühitud! Appi!!
Ja ta algab....... hmmmm.......... ja ta keskel on c........................ ci..........ic..........ja teisel sönal on z........zu........zi... cion......¿¿¿????
Hmmm etapid??? Etapid, etapid.............. oleneb ju tegelt inimesest. Köikidel ei ole ju samad etapid samas järjestuses! Möni on äkki laisk ja ei viitsi vöi hoopis unustab midagi teha.
Mis mötet on tuupida 3 päeva kui óps sellist jama küsib?
Paanika, paanika ja üksköiksus.
Koju, supp ja apelsinid, autosse, prantsuse keel, le? la? les? des? tes? mes? KES????
Olen omal nahal tundnud ajumahu löppemist. See on JUBE! Selline tunne, et mitte ükski sóna ei tule meelde, köik on blokeeritud.
Buss, kaubanduskeskus, poed, laudlinad, korvid, jóuluehted, voodipesu, aluspesu, kampsunid ja pluusid. Telefon heliseb.
Mis? JALGPALL? Kell on 19:30. Kokkusaamine söbraga kell 20:30. Aju ei reageeri. Vöileivad vaja teha, jah, jah, ahhahh.
H&M, veel riideid. Telefon heliseb. Kell on 20:10. Ei, ma ei ole leiba ostnud, ei ma kohe ausalt lähen poodi.
20:20 1.50€, auto, kodu, köök, pliit sisse, öli pannile, esimene ettejuhtuv konserv, kalmaarid omas tindis, tint kóógiseintel, kiirelt 3 muna pannile ja segamini.
20:40 helistan sóbrantsile kes ka mängule läheb, ajan sogajuttu ja löpuks karjun "MA LÄHEN JALKAT VAATAMAAAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!"
20:50 piletisaba, 20:55 piletisaba, 20:59 piletisaba, 21:00 algab mäng.
21:07 piletid! 21:10 istekohtadel
14.500 pealtvaatajat, 22 mängijat, ainult üks Torres!
Kadunud on kogu stress ja pinge, karjun, trambin jalgu, vilistan, vehin kätega lainet (ja ka mässulist merd), hüppan ja kargan, laulan, pugin tindist kalmaari ja munavóileiba.
Saadan ka messe sóbrantsile a la "ma kohe vótan riidest lahti ja jooksen platsile" Icc icc.
Kui lahe, kui lahe! Osasuna on Hispaania karikas 8 parema hulgas.
Kui kord hea töökoha saan siis käin kindlalt tihemini jalkat vaatamas.
Seniks peab aga hea ónne peale lootma.
Piletid on nii kuradi kallid!