Elagu jaht ja tagaajamine

See nädal algas jahihooaeg. See tähendab seda, et tóusen hommikuti üksi, ródu on kogu aeg musti riideid, saapaid, mingeid takjaid ja heina täis, nóusid keegi ei pese ja nädalavahetusti me kohugi ei sóida. Varsti hakkan saboteerima!!
Sabotaazi kuldhetked: see, kui ma kóik kellad 2-3 tundi taha keerasin ja kui alarm helises oli päris kell juba 9 hahahhaaaaaaaaaaaa! Pedrole paistis veits imelik, et tal oli u 13 vastamata kónet vennalt. Auto kella ma muidugi kahjuks taha ei keeranud. Nii et Pedro sai asjale kiirelt jaole. Ónneks sadas see päev just lund ja nad ei saanudki jahile minna. Kella taha keeramist olen korduvalt kasutanud kui kóige lihtsamat ja valutumat varianti.
Sellel kevadel oleks ma Pedro äärepeal meie korterisse sisse kirjutanud, et ta uut jahiluba ei saaks. Seal piirkonnas kus ta jahib on väga head jahitingimused aga siinkandis peab umbes 10 aastat sisse kirjutatud olema enne kui jahiluba antakse. Muhhahahaaaaaaaaaa!!!
Ta püssi ei saa ma kahjuks maha müüa kuna see on ju tema nimel.
ALLAHINDLUSPAANIKA
Allahindlused hakkavad lópule jóudma ja mida ma siis olen endale soetanud? 1 kórvakad, 1 T-särgi, 2 pluusi kontoris olemiseks..... ja ei midagi muud! Eile checkisin veits poodides. Hinnad nagu "Enne 98€" ja "Nüüd 19.90€" on lihtsalt vastupandamatud aga... On mul vaja uusi kleite? Millal ma viimati kuskil kleidiga käisin? Kapis on mul 4 kleiti mida ma vist kunagi kandma ei hakka. Aga ikkagi 98 ja 19.90!!! Huhhhhh! Ja miks alati, alati olgu see allahindlus nii suur kui tahes, uue hooaja kaup paistab lausa silmi pimestavalt vórratu samas kui allahinnatud hilbud kuskil poe nurgas, osad nööbid eest, kraed huulepulgast määritud ja kortsunud, olgu see allahindlus nii suur kui tahes, jätavad mind külmaks.
SÖBRANDUSPAANIKA
Eile saime Piretiga kokku. Viimane kord nägime u 15 minutit Jaanipáeval. Ja enne seda............ Eurovisioonikal Juliana pool. Ainuke eestlane kes siinkandis elab ja ma näen teda ainult 5-6 korda aastas. Sellest pool saame rohkem kui 30 mintsi lobiseda. Masendav! Teisi sóbrantse näen ma ikka 1 kord kuus. Ja seda, et kóik kokku saame juhtub 1 kord aastas: Eurovisioonikal. Vähem rabelemist ja rohkem suhtlemist!
MÜÜDID MIS PAIKA EI PEA
"Mi casa es su casa" näiteks hispaanlase puhul küll paika ei pea. Seda, et keegi sind oma koju külla kutsub juhtub vaid sünnipäevadel (kui tegu on vanemate inimeste vói váikeste lastega kes baarides enam vói veel ei hángi) vói erilistel juhtudel. Külas ei olda kunagi üle paari tunni. Tavaliselt mängib nurgas telekas, laual on sinki, saia ja viinamarjamahla ja kóik üritavad samaaegselt vestelda. Seda, et keegi kas lilli, veini, omaküpsetatud kooki vms kaasa tooks ei juhtu siin kunagi. Isegi sünnipäevaks ei kingita siin lilli! Jóuludeks ei kingi sóbrad omavahel ei kinke ei kaarte ega midagi. Pereliikmed kah ei tee omavahel kinke. Ainult lastele tehakse kinke. Ónneks pole mu sóbrantsid hispaanlased! Lilli kingime úksteise súnnaks sest teame, et mitte keegi teine seda ei tee. Kui kodus káime siis toome igast suveniirinánne ja maiustusi. Úritame vähem restoranides ja rohkem úksteise pool kokku saada (üritame!!!). Ja kodused küpsetised on meie nórkuseks!!! Jah, ainult tihemini vóiks kokku saada.