Niisiis juba sellest ajast saadik kui Eestist saabusin olen uut töökohta otsinud. Mitte just väga pingsalt aga 3 vestlust on olnud. Kahjuks käivad siin asjad ikka jube aeglaselt. Tegu on rahuvusvaheliste firmadega ja keskmisest kórgemat kohusetunnet nóudvate ametitega. Hee hee. Pliis, ükskóik mis töö palun!!! Ma igavlen nagu mingi kopitanud kaloss. Poole oma tööajast checkin netis. A kahjuks on meil mingi megakiire ühendus nii, et pooled lehed ei avane. Ja just need lehed mis on tööpakkumiskeskuste omad. Ma arvan, et väike paanika-klaarika on lähenemas a lá "ma ei leie kunagi mingit normaaaaalset tööööddddd, nuuks nuuks" vöi " "elu lópuni pean mingis kontoris niisama passimaaaaaaaaaaa"!
Ónneks on see nädalavahetus plaanis mäkke minna. Nagu eelmine aasta. Laupäeval sóidame hommikul välja, ronime mäkke ja chillime, óhtuks läheme "refugiosse" ehk nagu mingisse mägimajja kus kóik magavad naridel suurtes saalides. Óhtusöök on rammus ja kodune ning hommikul antakse ette hiigelsuur kauss kuuma piimakohvi, megasuur róstsai, vóid ja moosi. Mmmmm! Mind motiveerib vaid söök viimasel ajal. Ha, ha, ha!
P.S. mu vereproovi tulemused pole ikka veel saabunud! Mañaaaaaaaana!!!!