May 16, 2008

Märts: plirts plärts

Niisiis, niisiis. . . Millega ma vahepeal tegelenud olen?

- Märts: Väike reis Prantsusmaale. See oli ikka maailma jubedaim puhkus! Kohe alguses hakkasime tülitsema selle üle kas me oleme ikka óigel teel. Issand küll, no kui ei olegi siis pole hullu! Ikkagi puhkus ja kuhugi kiiret ju pole! Ja mulle meeldib adventure ja uusi paiku avastada. Ja Pedrole meeldib ka. Aga millegipärast seekord ei meeldinud. Niisiis sain teada, et mu orienteerumistaju olevat kóvasti alla keskmise kui mitte óelda olematu. Loomulikult ma solvusin. Ma ei veetnud viimast kahte nädalat asjata netis informatsiooni otsides. Otsisin väikseid külasin, hotelle, restorane, matkaradu, jne, et näeks nende 3 päevga vóimalikult palju. Ja ma ootasin seda reisi väga, sest jóuludest saati polnud mul vaba aega olnud ja ma olin ikka páris väsinud.

Kohe esimesel päeval hakkas ka fotokas protestima. Patakad said just siis otsa kui ma jumal kena lillepeenra leidsin mille taustal end pildistada. Ostsime uued patakad kaasa aga need ei öötanud üldse. Fotokas tegi lihtsalt vahel ka selliseid pilte:

Esimesel óhtul Tarbesis läksime välja óhtustama ja meil oli väga lóbus. Tuju aitas tósta loomulikult pudel veini. Söök oli jumala hea. Ja veini panime kahepeale nahka. Jätsime auto kesklinna ja läksime jala hotelli.

Hommikusöök oli jóhker. Seal oli kóike. Lópetuseks sóin ära ühe sidruni ja ühe mandlikoogitüki. Ja ma olin kórvadeni täis. Pedro mugis kóvasti ja see ei olnud üldse hea märk sest tavaliselt hakkab tal peale suuri hommikusööke paha. Plaan oli aga minna mägedesse jalutama ja miski ei tohtinud seda nurja ajada.

Esiteks pidime minema Lourdesesse. Ei, mitte palvetama vaid niisama checkima. Siin pilt Lourdesis. Üks hea inimene pakkus end pildistama. Ja muidugi jalad vóiks kirikupiltidel kokkupoole panna, muidu paistab veits imelik.


Peale seda visiiti pidime sóitma mööda ühte kindlat teed keskmäestiku poole. Muidugi eksisime me veits. No tegelt ei eksinud aga "kellelgi" tekkis tunne, et me oleme eksinud (!!!) jata pidi auto mingis suvalises kurvis kinni pidama ja möödujaid tülitama hakkama. Saime teada, et see tee kust pidi tahame edasi söita on talvel kinni lumelaviinide jms. ohu tóttu. Pidime kiirelt KOGU PÄEVA PLAANI ümber tegema. Oki-doki, läksime siis mööda teist teed selle oru poole kus me ööbima pidime. Teepeal muidugi nääklesime kogu aeg. Sel päeval ei saanud asja ei matkast ei piltidest sest fotokas hakkas taas jupsima.

Läksime hotelli ja chillisime veits. Siis läksime külapoodi ja varustasime end pasteedi, juustu, saia ja veiniga. Ja nii see óhtu möödus. Ja me teadsin, et oleksin pidanud Pedrot hoiatama selle eest, et ta öösel kui ta WCsse läheb trepist alla ei kukuks. Aga ma ei teinud seda. Ja arvake kes kukkus trepist alla? Jep, see oli viimane piisk (kuigi tegelikult ei olnud ka). Mina kuulsin läbi une suurt mütakat. Hommikul näitas Pedro oma paistes väikest varvast jateatas, et täna küll ta jalutada ei saa ja ärgu ma lootkugi, et me kuskile mägedesse läheme. Plaan oli tegelikult planetaariumisse minna. Sinna sai aga vaid töstukiga. Niisiis see jalaónnetus poleks midagi muutnud. Pakksime asjad kokku ja hakkasime planetaariumi poole minema. Vahepealhakkas fotokas tööle ja sain teha viimase vaate meie kaunist külakesest:



Teel planetaariumi vaidlesime selle üle kas on mótekas panna fotokale "3 sekundit pildi kuvamist" peale pildi tegemist.Mis móttega ma seda pilti ikka vahin, arvasin mina. Ja eriti siis kui tegu on matkaga ja äkki on vaja järjest mitu pilti teha.Náiteks kui kuskilt hüppab välja mingi loom. Ja kujutage ette, ühe mintsi pärast tuligi pöösast faasan välja! Niisiis, sai veits naerdud faasani üle.

Jóudsime sinna kohta kust pidi tóstuk väljuma. Otsisime sissepääsu aga ei olnud seal kedagi. Turismiinfost saadeti meid kassani. Kassa polnud kedagi. Kopsisime seal ja tuli mingi tibi ja ütles, et täna jäävad sóidud ära sest üleval mäe otsas on väga köva tuul. Kas see oli viimne piisk karikas? Oh ei!

Láksime siis turismiinfosse tagasi, et küsida mis lahedaid asju siin piirkonnas teha saab. Esiteks meid tänati selle eest, et neile ütlesime, et täna planetaariumisse ei saa. Siis soovitati meil kas suusatada ( Pedro said NO) vói spaadesse minna. Selle peale vaadati meid veits terasemalt ja óeldi:"But you dont have any bathing clothes with you, dont you?". Well doooooooooh!!! Mul pole aluspesu väel ujumise vastu midagi aga teistel inimestel äkki on.

Niisiis, äev oli mokas mis mokas. Aga mul oli tagataskus váike salaplaan. Olin netist leidnud ühe megalaheda matkaraja mägijärvedega. Pedro varvas mind ei huvitanud eriti, naguniigi ta hädaldas pool juurde. Niisiis söitsime sinna kus need järved olid. Varakevad püreneedes pole naljaasi, lund vóib seal ikka väga palju sadada. Sellepärast oli ka järveala autodele suletud. Tóke oli ees. Pedro muudkui hädaldas ja hädaldas. Käis sada meetrit ja siis hakkas vinguma. Jätsin ta sinnapaika ja hakkasin üksi edasi minema. Nii kena oli köik! Tee läks kahe mäe vahelt ja all oli suur jógi. Päike paistis ja óhk oli nii värske. Váike fotojäädvustus:


Ja äkki näen, et tuleb üks auto ja mingid mehed lehvitasid mulle. Ohho! Autoga saaks ju kiiremini edasi (kuigi tókkepuust edasi sóitmine on rangelt keelatud) ja saaks Pedro ka kaasa vótta! Niisiis jooksin kiirelt tagasi autoni ja vótsin Pedoro peale. Veits hirm oli, et kuna kóik juba nii halvasti on läinud siis kindel mats oleks ka autoga jókke kukkumine aga mind ei huvitanud. Mida edasi, seda märjemaks läks tee ja kurvides oli ka veits lund. Tee läks ka kitsamaks. Ja ega meil ju siin talvekumme ka pole, nii et päris jube oli. Lópuks jóudsime ühe kurvini, kust edasi oli ainult lumi ja jää. Játsime auto kuuse alla (sóna otseses móttes) ja hakkasime jalgsi edasi minema. Jumala lahe oli! Ei ühtegi inimest, köigest eemal ja tundmatus kohas. ma tahtsin muidugi sinna järvedeni jöuda aga ülla ülla, keegi hakkas hádaldama. Tegime siis söögipausi ja leppisime kokku, et läheme ära koju. Kuulutasime reisi táielikuks katastroofiks ja punkt.

Tagasiteel eksisime veits ja pidime suure ringi tegema. Kóht hakkas ka tühjaks minema. Bensiin hakkas otsa saama. Niisiis otsustasime ühes külas kinni pidada ja veits süüa. Et móista selle päeva kórghetke peab selgitama seda, et kohe reisi alguses vaidlesime selle üle kas ma pean kogu raha Pedrole andma vói ei juhtu midagi kui ma seda enda käes hoian. Pedro oli jube kindel, et käekotte róóvitakse igal pool ja raha on mehe tagataskus ikka palju kindlamas kohas. Naljakoht. Aga eks ma ei tahtnud taga rohkem ka vaielda ja andsingi kohu raha talle. Viimaseks tilgaks kujunes siis see, kui ta bensiinijaamas avastas, et ta rahakott on kadunud. Vedas, et ma sain kaardiga maksta.

Huvitav kuidas me järgmine reis välja kukub? Eesti ahhoi!

2 comments:

K said...

ICCCCCC:))))) Ma väga vabandan aga ma naeran täiega. Vähemalt sul kogunes materjali, millest kirjutada. Loodan, et tagantjärgi ise ka saate aru, kui koomiline see reis oli.

Eva-Liisa said...

Ónneks leppisime me kahe nádala párast ära :)