Kuna mul on töö juures nii igav siis mótlesin, et peaks midagi blogi kirjutama :)
Täna oli esimene kokkusaamine rasedatega. Juhendajaks mu ämmaemand. Ta pole just kóige lahedam tüüp aga mis sinna ikka parata. Saali mahtusid viisteist madratsit.
Kóigepealt pidime end tutvustama. Just siis kui esimene tibi rääkis saabus Pedro kohale. No mis tore üllatus. Leppisime just kokku et tal pole vaja esimene kord tulla. Et vaatan selle programmi läbi ja siis otsustame millal ta tuleb. Aga nojah, hea et tuli. Seal oli päris palju emotsionaalseid teemasid nii et mul oleks seal páris kurb hakanud. A la " tere, me oleme alaealised vanemad" vói " meie lapsel diagnoositi súdamerike aga me loobusime abordist ja nüüd paistab et asi polegi nii hull kui alguses paistis" vói " ma olen maailma kóige ónnelikum naine kuigi mu óel on Downi sündroom ja ma loobusin looteveeprovist sest ma olen nii kaua seda last oodanud ".
Palju oli tüüpilisi "oh ma ei suuda ára oodata milla ma teda näen" lauseid.
Me siis teatasime et meie küll vótame seda asja jumala rahuga ja et kiiret pole kuhugi. Minu meelest on esimesed kuud nii kiirelt móódunud et polegi aru saanud. Nüüd kui palavaks läks on veits halvem olla. Viimased kaks ööd pole ma maganud ega midagi. Katsetasin vasakul küljel magamist aga süda tagus nii kóvasti et ei saanud und. Järgmine öö magasin paremal pool aga ikka ei tulnud und. Täna oli aega väikese siesta jaoks aga ärkasin jumala higisena. Tööle sóites hakkas autos ka palav. Ónneks ostsime ühe konditsioneeriga auto ja ma hakkan sellega sóitma aga ma pole veel aega saanud proovisóiduks. Ei tahaks ka niisama naksti sóitma hakata enne kui nuppe jms ei tunne.
Mu enda vaene Clio kuumenes üle :( See polnud eriti tore üllatus. Ónneks ei juhtunud minuga midagi.
Nojah, mul on nii palav et ei viitsi midagi teha. Ma olen oma tööülesanded teistele üle andnud ja nüüd olen nagu mingi juhendaja vms. Nädal aega veel.............. nii tahaks juba koju jääda.