London. Magamiskoha otsimine. Leidsime lópuks mingi seinaäärse koha. Pedro vana magamiskott sai lahti tehtud ja ma kobisin seina äärde kiirelt. Pea alla oli vótta sellised asjad: tühi plastpudel, 1 kg kikerherneid, 1 kg läätsi, mitte kui midagi. Pudel sai kiirelt nimekirjast maha tómmatud seoses asaoluga, et ta tegi nii róvedat häält. Kaks telliskivi; läätsed ja herned olid siis patjadeks. Uinusin mingi 24 paiku. Esimene äratus oli kell 1, teine kell 2 ja kolmas kell3 ja neljas kell 4. Siis kobisin üles, käisin WC' s ja vaatasin check-in' i tablood. 1 tund check-in' nini. Koomasin selle aja maha ja saimegi kohvri ära antud. Turvakontroll. Sel kellaajal polnud ónneks erilist saba. Pedro kobis veel magama samal ajal kui ma esimesi avatud poode külastasin. Anti teada lennuki värava number ja sóitsime rongikesega väravasse. Kaks sekundit magamist pinkidel.
Lennukis ei saanud üldse magada kuna óhk oli nii kuiv, et hingata ei saanud normaalselt. Kogu lennu ajal uimerdasime niisama. Lópuks jóudsime Tallinna.
Lennujaamas ootasime kohvrit jumala palju aega. Alati sama jama!
Raplasse sóites saime teada, et mingi eriti fantastiline teeremont on käimas. See lói meie sekundipealt kirja pandud plaani sassi (ideaalne saabumisaeg ónnepaleesse 16:15). Raplas sóime frikadellisuppi ja pugisime musta leiba ja óunakooki jäätisega. Siis kiire siesta. Siesta jäi närvitsemise pärast ära tegelt. Hoopis kiire duss.
Kui pónev on, kui kóik shampoonid vannitoas on vaid värvitud juustele. Just siis, kui vaja on kohevust, läiget ja pehmust? Dussi surve oli ka maailma parim. Lausa tilkus tilk haaval mu juustele! Rebisin suurest paanikast segisti otsast ja kasutasin vana, klassikalist voolikumeetodit. Ideaalsel väljasóiduajal hakkasin end riidesse panema. Eelviimasel väljasóidu ajal end meikima ja juukseid sättima (kuradi shampoon!) ja kóige-kóige viimasemal ajal kohvi keetma.
Teel Tallinna olin koomas. Ma ei teadnud kas jóuame vói ei. Jóudsime ónnepalee ette kell 16:30. "Ega see mingi Hispaania ei ole, et asjad pool tundi hiljem pihta hakkavad!!!!", karjusin Pedrole kui ta julges arvata, et ilma meieta nad ju ometi pihta ei hakka.
Jooksime sissekäigu poole. Seal oli rahvast, tundmatud näod. Korraga läks uks lahti ja mingi eriti lustlik pruutpaar tormas välja. Kóik hakkasid kiljuma. "Kindlalt on siin üks sissepääs ja teine, maja esine on väljapääs", arvasin ma ja tormasime maja taha asja uurima. Just siis hakkas padukat kallama. Varjusin räästa alla ja kujutasin ette, et kogu Eestisse sóit on olnud asjatu. Pulma ei jóudnudki, ja ma ei andesta seda lolli hilinemis endale mitte kunagi. Ónneks oli seal Pedro, kes oli nii vapper. "Ma lähen sisse!!!", hüüdis ta ja tormas sissekäigu poole.
No comments:
Post a Comment